Põrandaalune kommunismivastane organisatsioon Võitlev Solidaarsus (VS) sündis Poolas 1982. aasta keskpaiku. Selle loomise peamiseks algatajaks ja esimeseks esimeheks oli Kornel Morawiecki. VS-i tekkimise tingisid ametiühingu Solidaarsus juhtide lahkarvamused selle üle, missugusel viisil võidelda kommunistliku režiimiga pärast sõjaseisukorra kehtestamist riigis 1981. aasta lõpul. VS-iga liitunud Solidaarsuse aktivistid pooldasid kompromissitut võitlust Poola sõltumatuse nimel ja kommunistliku ikke all elavate rahvaste vabastamise eest. VS tegutses järjekindlalt kommunistliku totalitaarse võimu kukutamise nimel, VS-i juhid uskusid, et kommunismi krahh on lähedal. Paljud süüdistasid VS-i liigses radikaalsuses ja reaalsustaju puudumises, kuid just VS-i prognoosid osutusid kõige täpsemaks.
Võitleva Solidaarsuse ridadesse
kuulus umbes 2000 liiget, selle piirkondlikud osakonnad tegutsesid praktiliselt
üle kogu riigi. VS-il olid esindajad ka välismaal, sealhulgas
Nõukogude Liidus. Võitleva Solidaarsuse iga uus
liige pidi organisatsiooni astumiseks saama kahe liikme soovituse ja andma
nende juuresolekul vande.
Ühenduse juhtorganiteks olid esimees (Kornel
Morawiecki), VS-i Nõukogu ja Täitevkomitee. Peamisteks
võitlusmeetoditeks olid illegaalne kirjastamine ja informeerimine, põrandaaluste
raadiosaadete levitamine, meeleavalduste ja streikide
korraldamine. VS tegi koostööd ametiühingu Solidaarsus
põrandaaluste struktuuridega ja osutas ametiühingule sageli tehnilist
abi.
VS-il oli ka oma üsna tõhus vastuluure, mis tugines
julgeolekuteenistuste töötajate raadiokõneluste pealtkuulamisele ning
koostööle nende teenistuste mõnede esindajatega. 1980-ndate
aastate teisel poolel toetas VS aktiivselt opositsiooniliikumisi kogu
Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus. Oma
infobülletäänides teavitas VS inimõiguste rikkumistest kommunistliku
bloki riikides ja Tiibetis, samuti Nõukogude agressioonist Afganistanis. Alates 1988.
aastast saatis VS oma idaosakonna esindajaid Ukrainasse, Venemaale,
Valgevenesse, Leedusse, Eestisse, Lätisse, Gruusiasse, Kasahstani, Moldovasse,
Armeeniasse ja Aserbaidžaani. Nad jagasid nõukogude
dissidentide ja vabadusvõitlejatega oma kommunismivastase
võitluse kogemusi, andsid neile üle trükipresse, elektroonilise
side vahendeid ja trükiväljaandeid. Poolas korraldati
Nõukogude Liidust pärit noortele opositsiooniesindajatele
polügraafiakursusi. Lisaks poolakeelsetele avaldati VS-i
materjale ka vene, tšehhi, ungari ja ukraina keeles.
1991. aasta jaanuarisündmuste ajal
Vilniuses tegi VS aktiivselt koostööd Leedu iseseisvuse eest võitlevate
organisatsioonidega ja võttis neist sündmustest ka vahetult osa.
1989. aastal
astus VS moraalsetel ja poliitilistel kaalutlustel vastu kommunistide
lepitamise poliitikale, mida ajasid mõningad Poola
opositsiooni liidrid (nn. ümarlauapoliitika).
VS lõpetas oma tegevuse
ametlikult 1992. aastal. Sellele eelnes ühenduse juhtkonna katse
osaleda riigi poliitikaelus, moodustades VS-i baasil legaalse Vabaduse Partei. Selgus aga,
et üleskutsed öelda radikaalselt lahti kommunistlikust minevikust ei leidnud
uutes tingimustes vastukaja Poola ühiskonnas. Postkommunistliku
Poola poliitiline reaalsus – sealhulgas mõnede endiste
opositsioonitegelaste koostöö postkommunistidega – on mõnevõrra
unustusse viinud VS-i panuse
kommunismivastasesse võitlusse. Ja alles
nüüd, mil postkommunistid ja nende liitlased on võimu juurest eemale
tõrjutud, Alles nüüd, kui postkommunistid ja nende liitlased
tõrjuti võimu juurest eemale, hakkab Võitlev Solidaarsus
järk-järgult tagasi võitma oma kohta kommunismi vastu võitlejate
panteonis.
2007. aasta
juunis tähistab ühendus oma asutamise 25. aastapäeva.